Renessansimees Jimi Tenor ei ole kunagi traditsioonilist muusikuteed tallanud. 1990ndate alul Soome linnast Lahtist New Yorki ümber asudes ja hiljem läbi Euroopa rännates avastas ta oma “ikigai” ehk piiritu elurõõmu ja DIY meetodi, salvestamaks muusikat kõige algelisemate vahenditega, spontaanselt ja intuitiivselt. Andy Warholi muusikalise vastena mõistab ta ühendada pealtnäha süüdimatut lollitamist, muundada argine ikooniliseks ja katta kõik see häbitult kiiskava glämmivaabaga.

Tenori looming ulatub üle trendide, ristates jazzi, afrobiiti, punki ja magamistoa-technot. Tema kunstnikukreedo on alati olnud ehtsoomlaslik: tehniliselt praktiline, huumoriga vürtsitatud, samas romantilise alatooniga. Muusikatööstusel on temaga küll vahel raske olnud. 90ndate Soome pidas teda veidraks, Briti maitsekujundajad jäid hätta tema žanrimääratlusega ning Warpi leibli ajas ta ahastusse oma ülikalli heliribaga, mis sisaldas muuhulgas ka sümfooniaorkestrit. Eesti on teda alati armastanud.

Jimi Tenori viimane album, magamistoa-technost jazzini kulgev “Multiversum”, ning raamat “Omniverse” ilmusid Hamburgi plaadifirma Bureau B/Tapete Records alt mullu mais. Station Narval esitab ta valiku lugusid 90ndatest kuni tänapäevani, sekka ka seniavaldamata kraami.