Londoni päritolu õrnade, minimalistlike armastuslaulude meistri Tirzah’ kohta on öeldud, et ta muusika kõlab ühtagu nagu r’n’b või soul ja samas ka nagu indie. Ta debüteeris EP-dega “I’m Not Dancing (2013) ja “No Romance” (2014), millele järgnes singel “Make It Up” (2015). Tirzah’ abstraktne sound omandas elegantsi ja sügavuse Mica Levi produtseeritud debüüdil “Devotion” (2018), mille lood kõlavad kui religioossed hümnid.

Viimane LP “Colourgrade” (2021) kuulub pigem futuristliku post-popi kategooriasse, Nimiloos pomiseb ta justkui uinutavat ja eleegilist bluusi läbi sünteetilise müra. Minimalistliku tekno-rütmiga loos “Tectonic” ei laula ta peaaegu üldse ning kuueminutilise “Crepuscular Rays” psühh-folk taandab ta hääle madalaks oigamiseks. Lood nagu “Hive Mind” hägustavad piiri triviaalse ja ekstsentrilise vahel. Albumil kulgevate rütmide eesmärk on hüpnotiseerida, mitte meelt lahutada. See on justkui sketšide paraad – kujutage ette, kui Van Morrisoni “Astral Weeks”’ lood oleksid kõik kolme või nelja minuti piiril ootamatult läbi lõigatud.