Kõigest poole aasta jooksul on Peterburi legendaarse underground klubi Ionoteca kasvandikust noorukesest Anastasia Ivanovast ehk Grechkast saanud idanaabrite üleriiklik sensatsioon. Mullu detsembris laadis ta suhtlusvõrgustikku VKontakte üles oma albumi „Zvezdy tolko nochyu“ („Tähed vaid öösel“), tänavu jaanuaris tituleeris mõjukas Venemaa muusikaväljaaanne Afisha teda „2018. aasta muusikaliseks avastuseks“ ja märtsis esines ta juba Venemaa riigitelevisioons. Tema mõju oma põlvkonnakaaslastele Venemaal võrreldakse juba Nirvana mõjuga 90ndate globaalsele grunge-generatsioonile. Teda ühtaegu nii armastatakse kui ka vihatakse (viimast iseäranis mõningate Vene vanema generatsiooni kriitikute ja staaride poolt).
Millega too tillukesest Kingissepa linnakesest pärit tütarlaps sellised ülistused siis ära on teeninud? Ta laulud on ju lihtsad, originaalis vaid akustilise kitarri seadeis, mida kontsertidel toetavad ka bass ja trummid. Esiteks ei näe kitarriga tüdrukuid 21. sajandil just liiga palju. Teiseks edastab Grechka sõna otseses mõttes ajastu sõnumit ja „tänavate häält“ – ta lood pajatavad muuhulgas sihitust luusimisest postsovjetlikes mikrorajoonides (sest kusagile mujale eriti minna polegi), nässu läinud tätoveeringutest, odavast alkoholist ja muudest päriselu  asjadest sellise kire ja elujaatusega, mida saab kogeda ja väljendada vaid 18-aastaselt.